Thursday 30 September 2010

Neljapäev 30 September

Mul hakkab juba vaikselt harjumiseks saama et ma nii vara ülesse tõusen, nii ka täna ärkasin taas kella 05 .11 hommikul. Ma ei tea miks aga ju siis on minu uneresiim sassis või onm mul midagi muud viga. Õnnek suutsin ikka täna jõgevale sõita ,seal olid meil võistlused. Mul on hea Meel Et singel ja Vinger on võetud ka Eriolümpija suurde perre. Eks see ole ka ainukene sporti mis võimalus ültse mis meil hetkel siis on. Kuigi me ei võistelnud vaid matkasime terviserajal. Seal oli 3 raja varjanti 1km 3km või 5 km ja siis 2km me siis siis otsustasime et võttame ette 5 km raja ega me mingid tossikesed pole. Jälgiseme küll raja viitasid ometi suutsime mõõda panna. Ju siis polnud rada õigesti ära märgitud. Aga me saime hakkama kuigi 5 km see meil küll ei olnud. Aga muidu oli mõnus oli hea seltskond tegime nalja ja saime kodust välja. Kallis helistas mulle ka täna ja ka mina mõtlesin tema peale tihti. Kuigi seal oli väga palju tüdrukuid ja mõndadel polnud väga vigagi. Aga ma ei tahnud neist mitte kedagi vaid tahan oma kallist. Nii et ma ei taha mitte kedagi peale tema. Leppisime kokku et õhtul suhtleme msn ja kõik 0li nagu korras, aga siis veidi peale kella 19 ja ta polnud ikka mulle veel helistanud siis helistasin ise temale. Ta rääkis et tal on tegemist et peab kotti pakkima kuna läheb laupäeval soome isa juurde siis o´li mul selge täna me taas rääkida ei saa. Ja siis tekkismul taas paanika, et ei saagi täna suhelda. Ma ei tea miks ma nii väikesest asjast nii suurt numbrit teen. Pean vist kuskile ravile minema ma ei oska seda enda brobleemi ise lahendada. Ma tean et tal on oma elu omad tegemised ta käib koolis ja vahel lihsalt ei saa msn kokku. Ja see on minujaoks nii suur tragöödia. Homme hommikul ta lubas msn tulla saame terve päev rääkida eks vaatame mis sellest siis välja tuleb. Ma ei saa enam mitte millesgi kindel olla mis puututab minu kallit. Kuigi ta ise väidab et kui ma elaksin kuresaares siis oleks kõik teisiti, ma ei tea mis siis muutuks. Kodused toimetused ei kao ju kuhugi ja siis kooli kodused ülesanded. Tekkib jälle surnud ring olen küll lähedal aga koos ikka olla ei saa. Vaatame kaua me niimoodi vastu peame. Väga loodan et kaua, ta on just see keda ma olen otsinud. Tal on kõik see olemas millest ma olen unistanud nii et ma väga loodan et ma olen oma õnne leidnud.

Wednesday 29 September 2010

Kolmapäev 29 September

Täna ma ärkasin suht vara juba kella 05 oli uni läinud. Ma ei tea miks küll, püütsin küll magama jääda aga ei jäänud. Ma ei tea millest see küll tingitid on et ma enam magada ei saa kas stressist või siis on minu kallis mult nüüd ka unerahu röövinud. Mis seal siis ikka mõtlesin et tuleb tihe päev kunsti ringi ju tuli ka mul täna minna. Aga tõesti ma ei suuda ühtegi tundi isegi ühtegi minutit mitte ilma et ma oma kalli peale ei mõtleks. Otsustasinn et selises seisus ma ei saa küll sinna kunsti ringi, ega ma eriti ei oleks tahnud kam sinna minna. Seal on selline eriline seltskond koos ma ei tunne sealt eriti mitte kedagi nii et ma helistasin mallele ja ütlesin et ma täna ei tule kunstiringi. Võtsin aega puhkasin veidi et siis minna laulmis tundi. Laulmine on mulle alati meeldinud ja ma naudin igat seal viibitud aega. Laulsime meil on seal selline mõnus grupp kellega koos me püüame midagi teha. Muidugi Riinal on suht raske sest oleme me ju kõik eri tasemetega. Aga ta saab meiega hakkama. Õhtul rääksin oma kalliga msn hea et sellised suhtluskanalid olemas on. Kui neid ei oleks siis me rääkiksime mobiilidega ennast ikka päris lõhki. Aga õnneks on aeg edasi läinud ja internett on tavaline ja üle ültse see tele kommunikatsioon areneb ikka pöörases tempos. Ma igatsen teda nii väga , loodame et meie kohtumine toimub üpris pea. Kutsusin Krissi endale külla ja nii me rääkisime ja mina muidugi ei suutnud milleski muust rääkida kui oma kallist. Ma olen vist ikka nii meeletult armunud. Ma ei suuda ilma oma Kallita eladagi. Loodan et mei tuleb ikka midagi välja. Vähemalt ma ise loodan väga seda et meist tuleb midagi.

Tuesday 28 September 2010

Teisipäev 28 September

Tükk aega pole siia enam kirjutanud, selle aja see on nii mõndagi juhtunud. Elan nüüd uues korteris mille ostsime emaga koos. Pidime küll selleka panga laenu võtta aga mis sa hädaga teed elada on ju vaja. Tegime siis otsuse et võttame pangalaenu endale kaela. Aga praegu on kõik pangale midagi võlgu nii et pole vahet kas maksad üüri või maksad pangalenu ja elad oma korteris , ja võid teha mida tahad. Tööd mul ka enam kahjuks ei ole mis sa teed selline on praegu taktika. Mind koontati selverist 1 septembril. Nüüd ma siis olen olnud juba kuu aega kodus. Tööd ei ole ju praktiliselt 1/3 inimestest. Siis mahtus minu suve lõppu ka üks laager Tuksi laager. Ma ei kahetse kordagi et ma sinna läksin. Sealt leitsin ma endajaoks ühe väga kalli inimese kellega suhtleme siiamaani. Kuigi jah elu teeb kummalise keerkäike mine tea millejaoks see hea on et ma enam tööl ei käi. Ma läheksin küll kohe tööle kui vaid leiaks midagi sobivat. Õnneks saan praegu käija kunst kursustel malle juures päeva esimese poole veedan seal. Kuigi nii vara peab ärkamsa olen laisaks muutunud tahan kaua magada. Täna käisin ka Malle juures, nii et päev oli sisustatud. Teleka ees ma ka enam istuda ei viitsi ära tüütab lihsalt juba. Kuulan meelsasti Pereraatiot või räägin oma kalliga. Kuigi jah vahel on mul tunne et ma tüütan teda tahan ma ju koguag temaga koos olla temaga suhelda. Ma pean arvestama sellega et tal on vaja õppida käib ta ju koolis, ja üle ültse ei tohi ma nii isekas olla. Ma nii väga tahan temaga koos olla,ma ei suuda päevag temale mõtlematta olla. Ma igatsen teda nii väga. Aga ma ei taha kiirustada eks aeg näitab mis meis saab. Nii palju siis minust. Ma püüan nüüd hoolsam olla ja päevikut korralikult täita.