Esmaspäev 20 Aprill

Täna oli siis minu puhkuse esimene päev. Äratus kell äratas mind harjumuspäraselt hommikul ülesse, ma panin lihsalt kella kinni ja magasin edasi ma teatsin et ma võin täna magada sest mul on ju puhkus. Ega ma palju enam edasi ei põõnanudki otustasin varsti üless tulla. Ma kohe ei oska mitte midagi oma vaba päevaga peale hakkata. Käisime emaga linnapeal panime leinakuulutuse Sakalasse ja tellisime kimbu ära mei ei onud kaua ära vaid kõigest mingi poolteist tundi aga see västitas mu nii ära ei ma ei suutnud mitte midagi enam teha. Haige ma endaarust ei ole kui siis sain veidi külma reedel töö juures. Aga muud ei midagi. Siis helistasin Natalyle tema on inimene kes teab minust kõike minu rööme, muresid, brobleeme unistusi ühesõnaga ta teab minust ikka väga palju. Nii hea on vahest suleda inimesega kes sind täielikult mõistab ja saab sinust aru. Me rääkisime paljudest asjadest, elust, armastusest, lastest, perekonnast. Ma saan temaga kõigest rääkida. Selliseid inimesi on vähe kellega ma nii suudan. Siis sain juhuslikult kokku helinaga, me pole enam need kes me olime ennem. Ja ma ei tunne tema vastu seda mida kunagi tuntsin. Me oleme teineteiseile võõraks jäänud. Ja nii ongi parem temal on oma elu ja minul oma. Ja me püüame oma elu elada nii hästi kui me oskame. Muidugi me rääkisime päris paljudest assjadest aga ei enamat. Mulle tundub et ma nagu põgeneks millegi eest. Kas ma põgenen selle tunde eest mis mul kunagi tema vastu oli ? Ei tea aga tean vaid seda et mul oli hea meel teda taas üle pikka aja näha. Kuigi jah ma ei taha tema õnne rikkuda ja ennast tema ellu vahele segada. Ma tean et nii on parem meile mõelmile. Õhtus taas linnapealt koju jõudes hakkas ema jälle pihta oma juttutega et kellega ma sinna teatrisse ikka lähe kui Aili Või Aiviga. Et tema ei hakka taas pealt vaatama seda kui ma jälle haiget saan. Ta võik veitikenegi mind usaldata ma olen lihsalt selline inimene. Ma tean et Ailiga ei tule meil mitte midagi välja sest me oleme liiga erinevad inimesed ja ta võttab mind kui sõpra. Aga Aiviga on meil kõik mjuba ammu läbi. Ja hea ongi kuidas ma võisin ometi nii loll olla et mõelda et inimene muutub. Sellised inimesed ei muutu nad kohe naudivad seda kui sa kannatad. Teatrisse läksin ma koos Ailiga käisime vaatamas Anna Kareeninat. Päris hea ja eluline tükk oli see tükk oleks nagu maha kirjutatud elust enesest. Armastus vihkamine, kadedus kõik oli selles tükkis olemas. Ma tahaksin seda tükki veel kord vaatama minna. See on üks parimaid tükke mida ma Ugalas näinud olen, kuigi jah Kajakas oli veel parem tükk. Kogu tükki sõnum oli see et Anna Kareenina armus enesele teadmatta Krahv Alekseisse. Anna Kareenina oli abielus ja tal oli ka poeg see oli tal oma abikaasaga ka alekseiga. Kui nüüd anna tipab et on õnnelik ja tahab oma mehest lahutust siis mees mõtleb vaid oma reputatsiionji peale ja mida inimesed tas küll seltskonnas a rvavad. Nii ei lahutanudki anna karenina end oma mehest. Ja elas samal ajal oma armatauga. Ka armastatu tahtis talle oma perekonna nime anda ja olla ta laste isa. Kui ta ei saanud seda teha sest anna oli juba abielus ja lahutust ta ei saanud. Ta mees hoidis teda lihsalt kinni ma arvan et sellisel teguviisil pole mõtted. Miks olla õnnetu kui saab ka olla õnnelik.Lihsalt ellepärast naise õnne segada et karta oma reputatsiooni pärast see pole ju ka vabandus. Ok igatahes tetriõhtu läks väga hästi korda ja ma olen rahul.