Laupäev 18 Aprill

Nii ka täna siis oli tõine päev kuigi jah täna oli kohe väga tõine rahvast mutkui vooris ja vooris ja lõppu ei näindki tulevat. Aga õnneks saabus siiski õhtu poole veidi rahulikum aeg. Kui rahva järgi otsustada kuidas nad poes käivad ja palju nad ostavad siis pole küll seda majandus langust kuskil näha. Rahvas käib poes edasi korvid ja kärud on endiselt täis toitu ja jooke. Nii et rahva ostmise järgi me nüüd küll mingit majandus lagust ei näe. Kuigi ta on olemas. Eile õhtul sai Tiiaga Msn suheldud ja ma tegin ühe ettepaneku et meie puuetega inimesed peame koonduma ja korralikku reklaami kampaanija tegema, ühiskonnal oleks aeg ka meid võrtsena võtta ega me ei ole ju mingit tondid. Sellepärast ka see reklaami kampaanija meid puudelisi on väga palju kõigepealt peaksime ühise lauataha kokku saama ja tõsistest brobleemidest rääkima ja lahendusi otsime neide brobleemidele. Kuigi jah ega ee kerge töö ei ole aga keegi ju peab ka seda tegema. Ja mina igatahes olen valmis oma õla sellele liikumisel alla panema. Võibolla võik ka toetus kontserti teha mille tulud lähek kuskile kindlasse kohta toome näiteks puuetega inimeste muusika tingimuste parandamiseks. On väga andekaid noori kes tõesti naudibvad seda mida teevad ja neil onka häält aga kui sa puutut kokku mikrofooniga näiteks esimest korda kuskil konkursil kuhu te oma juhendajaga lähete siis ee ei ole ju normaalne. Ma tean mida ma räägin sest ma olen ise kõik selle läbi teinud. Aasta oli siis 2003 mil ma esindasin Eestit Puuetega inimeste Euravisioonil Saksamaal ja tõesti mina puutusin esimest korda mikrofooniga kokku seal samal eelvoorus kus valiti välja võitja kes esindab eestit. Kuigi mina ei osutunud võitjaks Sain hoopis Eesti Vaimupuuetega Inimeste Tugiliidu eripreemija. Aga ühel päeval küsis minu juhendaja Kristi et kas ma oleksin nõus Eestit esindama Puuetega Inimeste Eurovisioonil. Ma vastasin kohe jah ja nii see läks. Kallis venna eile sai aasta Mil sins enam ei ole sellega on nii raske leppida. Me ei tea siiani mis sinuga juhtus ja me ei usu seda versiooni elu sees mida Politsei meile räägib. Kõik asjad on nii lahtised, tead kuidas ma tunnen puudust sinuga vestlemisest ja arutustest. Tõesti sa olid mul ainukene vend. Ma loodan et kus sa hetkle ka ei oleks tea et me emaga tunneme sinust suurt puudust. Kas Tõesti on inimelu väärtus siin ilmas kõigest ainult närused 30000 tuhat krooni mida vend tahtis saada nendelt poistelt kes ta auto sodiks sõitsid. Ja ka politsei on korupeerunud see on juba ammu teda kellele on raha sellel on ka õigus. Vot sellises riigis ma küll ei tahaks elada. Kui ta oleks mingi tähsa inimese poeg siis oleks juba tõde ammu välja uuritud ja süüdlased istuksid juba trellide taga ja kannaksid oma karistust. Tõesti liht inimene ei ole siin riigis mitte keegi sa töötad täidad riiki kassat ja kui sinuga midgi juhtub siis mitte kedagi see ei huvita. Täna sain ma veel ühe kurva sõnumi mu vanaema on surnud, arstit antsid talle lootust 2 kuud aga tema surm saabus siiski ootamatult. Ta oli nimelt kasvaja kuigi ta sai ravi siis tema levikule piiri panna ei õnnestunud. Aga õnneks suri ta kodus ja ei piinelnud see on kõige tähsam. Eks ta oli ka aastaid turjal nimelt ta oli juba 84 aastane. Viimasel ajal ei õnnestunud mul vanaema näha no minu kraafik on nii tihe kui pole parasjagu tööl siis on muid asju mida teha. Kuigi jah hetkel mil ma elan emaga pean ma tänulik olema et ta mul veel olemas on. Kui tema ka mul ära kaob ma ei tea mis ma siis teeksin. Ei oska kohe üksi elada, mitte et ma hakkama ei saaks saan ikka aga kahekesi on ju ikka parem elada kui üksi. Täna koju jõudes bussilt maha asudest sain aru et ma olen võtmed teiste pükste tasku jätnud. Hommikul panin uued teksad jalga aga ei tulnud meeldegi et võtmed seal taskkus on. Siis võtsin takso ja sõitsin ema töö juurde karulasse ema oli parajasti tööl. Oleks ma ennem seda märganud oleks ema saanud mulle võtme ju jätta. Aga ei märganud. Aili käis ka täna minu töö juurest läbi rääkis mulle oma suhetest ja asjadest. No jah kellele tal ikka rääkida on kui vaid oma sõbrale. Ma vaatan et ma olen vist tal ainukene sõber kellele ta oma muresid kurtmas käib. Aga ta võttab mind kui sõpra ei enamat kuigi võiks ka enamatt olla kui ta seda vaid ainult sooviks. Aga kõik teised on ju palju paremad kui mina. Mida mina suudan talle pakkuda mitte midagi ja sellega on juttul ka lõpp. Püütsin vaatata ja uurdida Folgi pressi akrediteeringut aga mulle need tingimused ei sobi. Esiteks ei tööta ma ajakirjanikuna, teiseks ei ole mul mitte midagigi ette näitata. Kuigi jah see oleks uus ja huvitav folkimise viis töö ja lõbu käsikäes.Aga siiski ma olen õnnelik et mul on folgi pass olemas ja saan rahulikult festivali nautida.