esmaspäev 18 Oktoober

Täna oli mul suht vaikne päev vedelesin poole päevani voodis nagu alati. Mulle meedib magada, mis ühel töötul muud ikka teha on kui kodus istuda ja poole päevani magada. Ma pidin täna meeles pidama seda et ma pean töötukassasse minema kella 14 vaatasin kka mittu korda üle et kas on ikka õige aeg eelmisel korral ma vaatasin ikka päris valesti. Muidugi kolmapäeval pean koolitusele ka minema kella 10-12 muidugi ma ei tea mida ma seal õppin ja pealegi on see õppeklass kindlasti rahvast pungil. Mulle see ei meeldi aga mis teha tuleb teha nii mida kästakse. Enam ma ei ole ise enda peremees. Täna läks mul seal töötukassas päris pikkalt, kirjutassin oma alkirjad ära sinna kuhu vaja ja siis anti mulle uue töökoha kontaktid. Vajati tetailide pakkijat helistasin kohe sinna ja küsisin selle töö kohta. Tuntsin huvi mis palka pakkutakse kas tükkitöö ? Tunni tasu oli aga neil oli vaja eelneva töökogemustega töölist. Õhtul helistas kalli mulle ütles et ta ei saa praegu rääkida kuna loeb ühte kirja. Helistas mulle tagasi ja ütles et tal on mulle üks kurb uudis. Ma hakkasin mõtlema mis see on aga siis ta mainis et me ei saagi kokku vaid ta läheb astangule. Miks see kõik peab nii keeruline olema, miks me ei võiks lihsalt kokku saada ja olla õnnelikud. Vägisin on selline tunne et nagu keegui ei tahaks et me kohtuksime. Muidugi ta ei ole ka mitte milleski süüdi vaid ta ema ajas neid pabereid. Ma olin ikka täielikus paaniks, sellisel suhtel pole ka ju mõttet et kui vaid helistame ja räägime telefoonis. Ma ütlesin talle et kas talle meeldiks kui mina töötaksin välismaal ja tema on lastega siin eestis me küll kirjutame ja suhtleme helistame teineteisele aga kokku saame heal juhul vaid 2 korda aastas. Ma ei sooviks mitte kellegile sellist elu aga mis teha seda elu ma hetkel ju elan. Kas on siis tõesti palju palutud et minu kõrval oleks inimene kes minust hooliks ja mind armastaks ja mina ka teda. Aga tundub et selles elus ei ole mulle seda õnne antud. Aga mis sa teed kallil on ju ka vanemad saaremaal mina siin Viljandis ja ma kardan et paljud tülid saavadki alguse selles et me koos ei ole. Kui me oleksime koos siis oleks ju kõik poole lihsam. Peaksin vist tõesti minema kuskile kaugele välismaale tööle sest siin ei ole mul enam tõesti mitte midagi teha. Unustaksin seal kaugel kõik, mine tea võibolla leian sealt oma õnne. Kuigi jah kallis ma ei taha ka mitte kuidagi loobuda ma ei saagi sest ma armastan teda nii meeletult. Meil oli ju kõik plaanitud aga nagu tavaliselt lendas kõik vastu tavast. Kuigi me mõlemad tahame teineteisega koos olla, aga ta läheb astangule unustab minu seal leiab sealt endale kellegi teise. Ja siis olen jälle mina minevikk. Aga mis teha ma olen juba harjund sellega et mind maha jäätakse. Kuigi ta väidab et ta ei ole selline eks näis mis meist saab. Kuigi jah kaua ma seda komöödijat kaasa mängida ei suuda. Ma tahaksin normaalselt elu normaalelt naist enda kõrvale kellega saaks pere luua. Eks näis mis meist siis saab kuigi jah ma olen pidanud kõikide tegemistega arvestama ja teda mõistma. Aga kes mind mõistab ?