Pühapäev 31 Oktoober

Täna ma olin suht vara ärkvel. Kella keeramine oli ka täna kella nüüd läksime üle talve ajale ja kell keerati tund aega taha. Eks kevadel oleme taas samas ajavoondis kus me olime ennem. Eero helistas mulle juba hommikul kutsus mind mind trenni Maagülikooli juurde meil ju Vilajdis ei ole pele Kultuuri akateemija mitte ühtegi ülikooli mainori kõrkool küll on aga see on era kool. Muidugi on küll maa ülikool olemas aga see on Tartus. Ja lõppuks selgus et see kus ta mind ootas oli maa Gümnaasiomi juures. Paningi siis dressid jalga ja läksin sinna drenni, algul tegime sooja mängides jalgpalli ja siis hakkasime kettas proovima. Ma heidan kettast allest teist korda nii et hetkel tegelen alles tehnikakaga ega see ertit. Aga Eero arvates tuleb mul päris hästi välja, muidugi kui teist korda alles kettast proovin. Ma ise arvan et ma olen rohkem selline kuuli tõukaja. Aga kuuli pole ma veel proovinud korra sisehallis seal ma tõukasin meeste kuuliga 7 pool meetrit mis on väga lahja tulemus. Aga mis ma tahan kui trenni pole teinud siis ei saa ka tulemusi olla. Aga jägmisel aastal pean ma selle võistluse kinni panema. Kriisi juures käsin ka ja arutasime eilset päeva ja koosolekut. Krissile pean ma ka kiiremas korras naise vaatama muidu ei tea mis juhtuda võib. Aga muidu on ta suht vaikne ja normaalne aga teda on vaja käima tõmmata. Nüüd ma siis tean milles viga on et ta vahest nii vaikene on. Kalliga sain ka täna rääkida ja normaalselt rääkida ma ei läinud närvi ja rääkisime kõigest millest tahsime. Kuigi jah tal on oma elu ja ma olen sellega leppinud sest mina ei saa ju talt tema elu ära võtta. Nii isekas ma nüüd ka ei ole. Hakkasin täna vaikselt raamatut edasi lugema ja see oli hea, Kuldne karikas väga hea raamat. Rääkib Jalgpalli Maailma Meistrivõistluste ajaloost. Aga õhtul ma ei tea miks läksin ma jälle närvi. Ma ei saa aru kõik on ju normaalsne mul on kõik olemas ema katus peakohal, toit laual, mul on tüdruk keda ma nii väga armastan. Ma ei tea miks ma olen selline kui ma ise ka sellest aru saaksin. Võibolla on asi sellest et ma tahaksin temaga nii väga kokku saada aga näe kuidagi ei õnnestu. Ma loodan et jõuludel me siiski saame kokku, muidu ma ei tea kas ültse on mõttet meie suhtel. Muidugi me helistame ja msn saame rääkida aga see ei ole see. Homme lähen ma arsti juurde eks siis näis mis saab ma ise tahan kuidagi selgusele jõuda miks mul need närvi hood peal käivad. Olen palju mõelnud sellele ja nüüd on ka rohud peal ja ikka ei aita.