Teisipäev 19 Oktoober

Täna mul ei olnud eriti mitte mingit tuju ei tahnud kellegiga rääkida ja ei tahnud isegi süüa. Ma lihsalt olin ikka sellest eilsest kuidagi kurb sellepärast et me kalliga kokku ei saa. Kuigi jah mine tea milleks see hea on. Mul on palju küsimusi millele ma vastusi otsin kuid pole leidnud. Õnneks peale Svetaga rääkimist läks kõik taas korda, õnneks veelon imiesi kellega saan rääkida ja maha rahunen. Kalli helistas mulle ja me hakkasin jälle närvi minema. Ma ei tea miks ma ei suuda sellega leppida et ta astangule läheb ma ju tahan talle vaid head. Ma ju armasdtan teda tundub et tema mind ka. Ma pean ikka ravile minema ma ei taha olla selline inimene kes ma hetkel olen ma olen endapeale vihane ja valan oma viha oma kalli peale välja. Tema ju ei ole selles süüdi Ema ju korraldas kõik selle. Ma Ei tea hakkan vist hulluks minema iga väiksem asi ärritab mind. Aga mis teha elu on selline. Nüüdm püüan ennast muuta ma ei taha oma kallist ilma jääda, sest kui ma niimoodi käitun siis ta eemaldub ju minust. Ta hakkab mind vihkama, mina seda ei taha ma lihsalt ei taha et ta mind maha jättab. Kuigi ta ise väidab et ta pole selline, aga minagi pole. Püüan teda säästa ma ei sattu enam paanikasse ja ei lähe närvi sest muidu ta lihsalt ei taha minuga enam suhelda. Miks ta peagski sellise närvihaigega tahma suhelda sest, tal mon ju paremaid kutte igal poolt võtta.